Oleme Kairi, Raina ja Reinar ja me oleme Kose-Uuemõisast. Me kutsume Teid avastama meie kodukoha 30 põnevat külastuspunkti. Kas olete valmis?

Kose-Uuemõisa on meile armas, kodune, turvaline ning kireva ajalooga alevik Kose vallas. Alevikku ümbritsevad looklevad viljapõllud, rohetavad metsad, jõgi ja tiigikesed. See on väärt koht nii elupaigaks kui ka avastamiseks!

Meil on üks Eesti vanimaid mõisasid aastast 1340, mis on tuntud kui Nova Curia (uus mõis) nime all ning mille järgi on nime saanud ka meie armas kodupaik – Kose-Uuemõisa! 

Mõisa peahoone, mille Von Uexküllid püstitasid uuesti aastal 1850, on säilinud tänaseni. 

Mõisa ümbritseb suursugune mõisapark 900-m2-se pindalase poolringikujulise purskkaevutiigiga, kus juunis-augustis õitsevad valged imekaunid vesiroosid ning sealt avaneb vaade endise mõisa triiphoone varemetele ja punasele jalakäijate sillale. Lausa muinasjutuline vaatepilt!

Siin pargis on tore jalutada, kuulata linnulaulu, hingata värsket õhku ja imetleda looduse imelist kunsti erinevatel aastaaegadel.

Mõisahoonetest on säilinud nii matusekabel Kabelimäel kui ka viinavabrik, vesiveski ning ka teisigi hooneid.

Meil on ajalooline Kõlli Tooma tamm mälestuskiviga, on mälestuseks loodud vapratele talupoegadele. Tamme all olla rahvapärimuse järgi istunud teomehed lõunavaheaegadel ja nõu pidanud.

Alevikus on oma Kose-Uuemõisa lasteaed-algkool, mille läheduses asub armas staadioniala, kus sõpradega vabas õhus mõnusalt võrkpalli või jalkat toksida, värvikatel rööbaspuudel metsajooksu järgselt venitusharjutusi teha või talvel suuskadega vuhistada. Saab ka ketast heita ja kaugust hüpata.

Alevikus on ka oma tänavakorvpalliplats ning uhiuus spordiväljak põnevate atraktsioonidega, mis sai rajatud aleviku endisele kuuseplatsile.

Kose-Uuemõisa ja Kose ühendab kergliiklustee, mis on ideaalne vahemaa vabas õhus turvaliselt liikumiseks kahe suurema asula vahel ööpäevaringselt, igal aastaajal.

Meil on ka oma laululavaplats vaatega Kabelimäele, kus on kokku saadud juba 30 aastat jaanipäeviti või kolmekuningapäeviti jaanuaris. Viimastel aastatel oleme aga jaanipidu pidanud mõisapargi miljöös.

Meil on ka oma armas aleviku raamatukogu, mis on ümbritsetud mudilaste mängualaga.

Meile on olulised meie kogukonna traditsioonid ja ühtsustunne ning nende eestvedajaks on eelkõige Kose-Uuemõisa Arendamise Selts, mis asutati 21. märtsil 2006 aastal ning tänu seltsile on Kose-Uuemõisa külarahvas saanud endale ka oma kooskäimise koha ehk külakeskuse.

Meil on arenev alevik. Siia kerkivad igal aastal uued eramajad, mis meelitavad elama uusi peresid üle kogu Eesti. Oleme vaid poole tunni kaugusel Tallinnast!

Kose-Uuemõisast rääkides ei saa mainimata jätta ka endist ettevõtet Eesti Põllumajandustehnikat ehk EPT, mis kolis siia aprillikuul 1946. aastal ja just sellest ajast peale toimus aleviku kiire kasv ja areng.

Meil tegeletakse ettevõtlusega-tööstusega ning enamus neist ettevõtetest on koondunud just endise EPT hoovi peale, kus asub ka külakeskus.

Siit mõnesajameetrise jalutuskäigu kaugusel asub Oxforelli puhkekeskus oma paljude vabaaja veetmise võimalustega ja forellipüügiga.

Tere tulemast avastama meie armast kodupaika Kose-Uuemõisa!

*     *     *

Need kaks võimast raudkivist posti siin kuuskede all, mis asetsevad siin juba paruniproua Natalie Uexkülli ajast, on olnud peaaegu koguaeg sama koha peal. Ainult peale sõda, MTJ ajal, nihutati neid natukene üksteisest eemale, et oleks rohkem ruumi nende vahelt läbi sõitmiseks.

Foto: Orjaneitsi kivist valmistatud graniitobeliskid 1950ndate lõpus. Foto: Alvar Linnamägi. Kose Kihelkonna Muuseum.

2002. aasta kodukandi kalendris on nende kivimürakate tekkimise kohta kirjas aga järgmine huvitav jutuke: Tõnukülas olevat elanud üks suur nägija – Tõnuküla Tark, kes öelnud: „Tuleb aeg, mil nõmmes suur orjaneitsi kivi kaotakse nõnda ära, et ainult ase jääb järele.“ Lõpuks see aeg tuli. Paruniproua Natalie von Uexküll tellis kiviraidurid, kes sellest orjaneitsi kivist postid tahusid. Orjaneitsi kivist nõmmes, leppade vahel, jäi järele ainult ase.

Just need sambad on meie aleviku uhkuseks ja kõnelevad meie aleviku pikast ja väärikast ajaloost. Elame elavas aga samas muutuvas ajaloos!

Esmased teated Kose-Uuemõisast ulatuvad aga „Taani hindamisraamatu“ koostamise aegadesse (1219-1920), kus on kirjas, et siin asub kahe adramaa suurune Tapawolkae  küla, kuhu rajati esialgne mõis. Kuid paljude koduloo uurijate arvates on too info ebatäpne või isegi mitte eriti oluline. Mainima peab aga just aastat 1340, kui Kose-Uuemõisa mainitakse esmakordselt Nova Curia (ladina keeles „uus mõis“) nime all.

Foto: Väravapostid 2023. aastal. Erakogu.

*    *    *

Kunagi ammu, just siin kinokuulutuseplatsil, asus selle sama suure puu all üks stend, kus olid filmikuulutused. Kino iseenesest toimus umbes igal nädal korra ja tolleaegses koolkodu-mõisa saalis. Korraldajaks oli Kose-Uuemõisa kauaaegne elanik Lembit Paas, kes rääkis, et tema alustas kino näitamist juba 1964. aastal. Algselt oli see ametiühingu kino, aga hiljem kuulus juba Riikliku kinovõrgu alla. Lembit Paas lõpetas kino näitamise 1993. aastal.

Tol ajal asus siin vaid üks pikk pink, kus oli näha istumas noori ja vanu. Nädalavahetuste hommikutel oli seal mõnikord märgata kalaautot või müüdi seal hoopis piima. Nagu Joti oma turuplats!

JOTT – nii kutsusimegi lapsepõlves Kose-Uuemõisat, tuleneb kohalikust Masin-traktori Jaamast (MTJ).

Foto: Väljavõte ammuse kinoprogrammi plakatist. Erakogu.

*     *     *

Vello Wellandok: „Näe, Arne kased juba suured! Mäletan kui Kase tänavat ehitati siis leidsime kruusahunnikust kolba ja panime õhtul sinna sisse küünla pôlema … Oi seda kisa siis kui tädi Helmi seda nägi ..“

Foto: Kase tänav 1970 aastatel. Erakogu.

Peatud kahe mälestuspingi ees, meile siin tuntud Kinokuulutuse platsil, mis on püstitatud kogukonna initsiatiivil kahele väga olulisele inimesele meie alevikus, tänu kellele on Kose-Uuemõisa alevik selline nagu ta on praegu – mõnus ja turvaline paik elamiseks.

Oli siinne EPT üks suuremaid ja tootlikumaid majandeid vabariigis, peamiselt just direktor Georg Nikitini ja peainsener Arne Velströmi ajal.  Oleme neile tänulikud!

Mälestuspinkide taga märkad aga Kase 1 hoonet, sellel on oma põhjus, juba number vihjab hoone olulisusele.

Foto: Vaade Kase tänavale. Erakogu.

Nimelt, 1960 aastal olevat just siin Kase tänav 1 majas (esimesena ehitatud kortermajas) alumisel korrusel tegutsenud pood-kauplus ning üleval korterid. Nendes korterites elasid just need varem mainitud tegusad ja auväärsed EPT juhataja Nikitin ja peainsener Velström.

Kaupluse uks olevat tänava poole avanenud aga elanikud käisid Kase 2 maja poolt. Kui pood kinni pandi siis pandi ka küljeuks kinni. Vaikselt kerkisid teisedki Kase tänava korterelamud. Alguses kahekorruselised ja seejärel kolmekorruselised.

Proua Aino mäletab, et 1967.aastal oli hirmus torm, kui see tagus läbi seina kõik selle vee. Nii et, ülevalt kolmandalt korruselt jooksis vesi alla alumise korruseni. Küll oli jube!

1971. aasta lõpus võeti vastu Kase tänava kolmas 12 korteriga elamu. Elanikud kolisid sisse 1972. aasta jaanuaris. Alevik arenes hoogsalt.

Kased siin Kase tänaval on tõesti kasvanud suureks, mille kuubede värvus erinevatel aastaaegadel muudavad Kase tänava allee imetlusväärseks igal aastaajal.

Foto: Belikovi maja 2023 aastal. Erakogu.

Seisad Pavel Belikovi, tänu kellele on Kose-Uuemõisa saanud maailmakaardile, elukoha juures.

Aga kuidas see juhtus?

Pavel Belikov sündis 1911. aastal Narvas. Nikolai Roerichi loominguga tutvus ta toonases Leningradis õppides. Pavel teenis Eesti sõjaväes 1933-1934, aasta hiljem asus elama Tallinnasse, kus lõpetas Kõrgema Kommertskursuse. Pavel tuli koos abikaasa Galinaga Kose-Uuemõisa 1961. aastal. Perekond elas siin Kase tänav 2. kortermajas, teisel korrusel. Pavel Belikov töötas Kose EPT-s pearaamatupidajana.

Lisaks kõigele oli ta aga Nikolai Roerichi ja tema perekonna loomingulise pärandi väljapaistev ja rahvusvaheliselt tuntud uurija. Nii pälvisimegi tuntuse maailmakaardil.

Foto: Pildil on Pavel Belikov 1911-1982 ja Nikolai Roerichi poeg Svetoslav Roerich 1904-1993 koos abikaasa Devika Rani Roerich (Chaudhuri) 1908-1994. See Kose Kihelkonna Muuseumi foto on tehtud tolleaegses Leningradis, Ermitaažis 1975. aastal Svetoslav Roerichi 70. sünniaastapäevale pühendatud näitusel.

„1974. aastal, Nikolai Roerichi 100. sünniaastapäeval, käis Belikovide juures palju kuulsaid külalisi. Mul oli õnn elada lapsepõlves Pavel Belikoviga ühes majas. Belikovid olid väga külalislahked, võõrustasid ka naabrite lapsi, kes mängisid  koos nende lapselapse Vovaga. Perekonnaga suhtlemine rikastas laste silmaringi.“, meenutab majaelanik Anne Suitso.

*    *     *

Foto: Hoov 2023 aastal. Erakogu.

Kas teadsid, et Kose-Uuemõisas tegutsev EPT oli üks suuremaid ja tootlikumaid majandeid Eesti vabariigis 1950-ndatel aastatel?

Foto: Kose EPT valgusfoor 1978. Kose Kihelkonna Muuseum.

Kose-Uuemõisa aleviku arengule andis suure tõuke meie piirkonnas tegutsev EPT ehk Eesti Põllumajandustehnika tegevus. EPT oli üks suuremaid ja tootlikumaid majandeid üldse vabariigis, õitseaeg oli peamiselt direktor Georg Nikitini  ja peainsener Arne Velstömi ajal.

Kuna tol hetkel Tallinn oli põllumajandusliku kallakuga asutuse asukohaks ebasobiv, siis tuli  Masinatraktorijaamale leida sobivam asukoht ja selleks sai 1946. aasta aprillikuus just Kose-Uuemõisa.

Esialgne plaan oli siin ajutiselt peatuda, kuni Lagedil uued ruumid valmis saavad, kuid asjaolud muutusid. Hoolimata suurest ruumipuudusest leiti sobilikud ruumid tööliste majutamiseks ja hakati hoogsalt tegutsema.

1952. aastal oli Kose-Uuemõisas aga suur põleng, mis tõi endaga kaasa taaskord suure elamispindade puuduse. Lahendus leidus peremeheta talumajade vedamises traktorijaama krundile. Seinapalgid märgiti vanas kohas ära ja krundil pandi maja samas järjekorras uuele vundamendile kokku. Elamute kohale vedamisest võtsid ühiskondlikus korras osa kõik traktorijaama töötajad, töötati nii pühapäeviti kui ka öösiti. Nii sai traktorijaam juurde lühikese ajaga juurde üle 40 korteri.

Algaastate eesmärgiks oli laostunud üksiktalupoegade ja uusmaasaajate aitamine. Nendele laenati hobuseid, peale masinate tulekut juba traktoreid. Esimesed masinad tulid aastatel 1947. ja 1948. Järgnevate aastate ülesanneteks oli maaparandustööd. Ehitati uusi elamuid, töökodasid, katlamaja ja tegeleti pingsalt asula haljastamisega.

Esimesed kolhoosid siinmail loodi aga 1949. aastal ja neid oli siin kolm: Orus „Koidula“, Kanaveres „Ilus Elu“ ja Kose-Uuemõisas „Lauristini“. Algul olid need aga nõrgad ja 1951. aastal liideti kõik kolm kokku ja nimeks sai see „Johannes Lauristini nimeline“ kolhoos, mille esimeheks sai Rudolf Põldma. 1956. aastal ehitati Tadele esimene kanala ja aiand rajati aastal 1960. Kuni 1957. aastani polnud kolhoosil ühtki traktorit, kuid juba 1965. aastal oli neid juba 23 pluss veel 13 autot ja 4 kombaini. Ikka tänu EPT tegemistele.

Kui 1958. aastal oli MTJ-l 13 traktorit ja 17 autot, siis 1979. aastal oli Kose EPT käsutuses 110 traktorit ja ekskavaatorit ning teist sama palju autosid. 1960. aastatest kujunes põhitööks maaparandus. Tehti ka autotransporttöid. 1976 sai valmis metalltoodete tsehh. 1970. aastal töötas Kose EPT-s 678 inimest, 1981. aastal 538 inimest.

Arva ära, mida toodeti Kose EPT-s juba 1980. aastate alguses?

Nimekiri oli muutunud eriti pikaks ja värvikaks. Toodeti nii vagunelamuid, heinakaarutajaid, kivitõstukeid, truubitorusid, nõlvakindlustusplaate, vundamendiplokke, lehmamatte, rehve, tihendeid jne.

Kaheksakümnendate alguses tuli tootmisele heinakaarutaja, mida 1981. aasta plaani järgi pidi valmima 2000 tükki aastas. Veetavaid vagunelamuid hakati tootma 1967.aastal, aastas valmitati 6-kohalisi 40 ja üheteljelisi kontorvaguneid 15 tükki. 1972. aastal valmis betoonitsehh, seal valmistati maaparanduses vajaminevaid raudbetoondetaile. Raudbetoontooted: truubitorud, plaadid, drenaaži suudmeotsikute alused jne. Kummitehnilised tooted: 1981. aasta plaan nägi ette toota 1500 kummist lehmamatti suurfarmidele, hüdrosüsteemide mansette, bandaaže ratastele jne.

05.10.1992 aastal lõpetas Kose EPT oma tegevuse. Ettevõtted läksid eraomadustesse, tekkisid iseseisvad firmad. Esimestena AS Vulker, mis tegutseb tänapäevalgi. Lisaks veel K.U.T.T, K.U Masninaehitus AS, K.U Mell, PT Kose kontor ja katlamaja. Väga paljud tööstushooned seisid tühjana ja lagunesid.

„Just siin HOOVis oli tol hetkel mürsikutealistele põnev mängukoht, kuid väga ohtlik. Tühjad hooned vajasid rakendust ja tasapisi hakkas siin mitmeid ettevõtteid tegutsema“, meenutab proua kõrvaltänavalt.

Tööstus 1996 aastatel endise Kose EPT hoonetes:

1996. aastal alustas tegevust OÜ Melrosten, AS Masinaehitus lõpetas küll oma tegevuse, kus praegu toodetakse seal majas metallkonstruktsioone OÜ FEMW poolt. Tegutsenud on nii K.U.T.T, AS Palleka ja endise betoonitsehhis tegutseb AS Euroalus. PT Kose kontori majas aga valmistati kirste.  AS Vulkeri taga tegutses väikeettevõttena üks treipingifirma. Endises EPT garaažis (asub kohe Kuivajõe maanteelt pöörates peaväravast sisse) tegutses pehmemööblifirma, praegu on see hoone juba teise ettevõtte käsutuses.

2023 aastal HOOV-is tegutsevad ettevõtted-asutused:

Praegusel ajal tegutsevad endise Kose EPT hoonetes OÜ Roomet & Melrosten, OÜ F.E.M.W, NEBORI OÜ, OÜ VULKER, HARJU COLOR OÜ, AS K.U. MELL, MINIMUM OÜ ja Kose-Uuemõisa Külakeskus.

Foto: Kose-Uuemõisa ettevõtlus endise Kose EPT hoonetes aastal 2021. Hooviplaan. Kose-Uuemõisa Külakeskus.

Nimevahetused, mida tasub teada:

– 27. september 1944 Tallinna Masina-traktorijaam

– 30. juuli 1958 Kose Remondi- ja tehnikajaam

– 25. veebruar (1 . aprill) Harju Remondi- ja tehnikajaam

– 20. mai 1961 koondis „EPT“ Harju Rajooniosakond

– 28. veebruar 1963 Kose Rajooniosakond

– 1. jaanuar 1964 (Eesti NSV Ministrite Nõukogu Koondise) EPT Kose osakond

*     *     *

Foto: Are Jalgrattad. Pilt internetist.

Kas sa teadsid, et Kose-Uuemõisas tegutses tuntud Are jalgratta töökoda?

Eesti üks suuremaid raadiotööstureid Endel Are alustas 1938 ka jalgrattatootmisega. Temast sai üks neljast suurematest jalgrattatootjatest – Saare, ETK ja Reinholdi rattatehaste kõrval. Nende kõigi toodangut võib lugeda tuhandetes ratastes.

1919. aastal vastu võetud maaseadusega riigistati kõik mõisad ning mõisakeskus jagati kaheks. Üks osa jäi Uexküllidele. Heinrich Uexküll müüs oma osa 1927. aastal Andres Partsile, kes pidas Kose-Uuemõisas 40 lüpsilehmaga suurtalu. 1930. aastate lõpul müüs Parts talu Endel Arele, kes omakorda rajas mõisaaegsetesse hoonetesse jalgratta töökoja. Endine mõisatall ehitati ümber Are tööliste ühiselamuks.

*     *      *

Foto: Kose-Uuemõisa Külakeskus 2021 aastal. Erakogu.

Kose-Uuemõisa Külakeskus asub endise EPT (Eesti Põllumajandustehnika) maja ruumides.

Unistus oma majast ehk aleviku keskusest, kus külarahvas saaks koos käia, oli külarahval juba pikalt. 2006. aasta oktoobris esitas Kose-Uuemõisa Arendamise Selts esimese projekti rahataotluseks Kohaliku Omaalgatuse programmi, mille rahadest tehti eskiisprojekt ja nii sai järk-järgult kõik alguse.

Külakeskuse kogumaksumuseks kujunes tol korral 3 560 000 krooni. Käesoleva aasta sügisel, 30. oktoobril täitub külakeskusel 13 aastat. Alates 2023 aasta maikuust kuulub külakeskus stuktuurüksusena Kose Kultuurikeskuse koosseisu.

Foto: Kose-Uuemõisa Külakeskuse avamispidu 30. oktoobril 2010. Foto Sirli Sepp 2010.

Külakeskuse kompleksi kuulub suur saal (134,4 m2) koosolekuteks, konverentsideks kui ka erinevate ürituste läbiviimiseks, mängude saal ehk spordisaal (70,5 m2) rammunurgaga, mis sobib nii sportimiseks kui ka huvitegevuseks ning hubane väike saal (60,3 m2) koosviibimisteks, kuhu on kõik lahkelt oodatud.

Kose-Uuemõisa külakeskus on meie kogukonna süda, mis tegeleb rahvakultuuri- ja isetegevusringide töö korraldamise ja läbiviimisega, kogukonna traditsiooniliste ning meelelahutuslike sündmuste korraldamisega kui ka läbiviimisega koostöös kogukonna ja ka teiste asutustega.

Meie keskuses harjutavad iganädalaselt nii Kuivajõe meeskoor, naiskoor Meelika, Kuivajõe naisrühm, memmederühm Murueided ning segarahvatantsurühm Kapak. Koos käib nii Käsitööklubi kui ka meie aleviku enda Pilliklubi. Ei puudu ka erinevad  huvitegevusringid nii lastele kui ka noortele-täiskasvanutele. Siin majas sai alguse ka Tantsuklubi Kose vallas.

See on koht, kus mõnusalt üheskoos aega veeta, oma ideid realiseerida, areneda ning neid ka teistega jagada.

Külakeskusel on ka mõnus hooviala, puhkeala, släckline ja turuplatsiga.

Kõik on teretulnud!

*     *      *

Foto: Velskripunkt 70-ndatel. Kose Kihelkonnamuuseum

Peale Teist maailmasõda rajati Kuivajõe jaoskonna haigla, mis asus Kose-Uuemõisa bussipeatuse juures Välja 2 kohal. 1961. aastal haigla suleti ja samas hoones avati velskripunkt. 1962. aastast oli velskripunkti juhataja Heldi Valdi.

Välja tänavalt koliti mõneks aastaks aga Aia 3 tänava kortermaja kohal asuvasse kahekordsesse hoonesse. Hoone ristus Kase tänavaga. Lisaks velskripunktile tegutsesid esimesel korrusel nii naiste- kui ka meestejuuksuritoad, kus legendaarsete frisööridena töötasid Maie Adver ja Galina Pehka. Hoone 2 korrusel asusid aga korterid.

Foto: Kuivajõe jaoskonna haigla, hilisem ambulatoorium. Kuno Nikitini erakogu.

1987. aastal viidi velskripunkt Tiigi tn. 1 hoonesse, kus lisaks velskripunktile tegutsesid veel sidejaoskond, raamatukogu, juuksur, riide- ning söögipood. Vastuvõtuajad olid kord nädalas.

Praeguseks asuvad Tiigi tänav 1 hoones raamatukogu, seltsing Sügisrõõmu kokkusaamispesa ning ilutuba.

*     *     *

*     *     *

Eesti tuletõrjespordil on pikaajalised traditsioonid, mis eksisteerivad juba vähemalt 80 aastat. Kõikides vabatahtlikes tuletõrjeseltsides, mille algusaastad langevad 18. sajandi lõppu, hakati algusest peale tähelepanu pöörama tuletõrjujate füüsilisele ettevalmistusele, seda ka Kose EPT vabatahtlikke pritsumeeste seas.

Foto: Kohalikud pritsumehed. Erakogu.

Nõudis ju vee ja käsipritside kohaletoimetamine suurt jõudu ja vastupidavust. Ronijad pidid aga olema painduvad ja oskama osavasti ronida redelitel ja päästenööridel. Selleks korraldati regulaarselt harjutusi, kus tuletõrjujad said nii füüsilist kui ka erialast ettevalmistust.

Foto: Fotol auväärne pritsumees Ants Tammeoks. Erakogu.

Mälestused tuletõrjespordi päevadest:

Enne võistlusi tehti ikka treeninguid. Need toimusid tavaliselt Jõe tänavalt alla sõites oleval heinamaal, kus praeguseks ehitatud eramud. See oli lastele suursündmus, kui taas tuli tuletõrjeauto ja võeti treeninguks kõik varustus kaasa. Elevust oli palju, eriti siis, kui juba voolikud lahti keriti ja vesi tuli ning sai ka ise selle veejoaga kastetud saada.

Piirkondlikud võistlused toimusid Kosel kooli staadionil. Ikka olid need laupäevasel päeval ja meil oli sel ajal laupäev koolipäev. Loomulikult ei suutnud siis rahulikult koolitundides istuda. Nii kui kell vahetundi helises sai joostud staadionile seda kõike vaatama. Kuidas ikka EPT võistkondadel läheb ja kuidas ka emal-isal võistlemine kulgeb.

Mäletan seda, et ikka olid need päevad perekondlikud üritused. Lapsi maha ei jäetud kui oli Keilasse sõit maakondlikele võistlustele. Hommikul võttis EPT buss rahva peale ja sõit Keilasse algas. Tavaliselt toimusid need võistlused minu mäletamist mööda enne jaani. Terve päev sai seal kohal oldud ning kaasa elatud ja kui siis tagasi sõideti, siis korraldati koos väikse lõkkega piknik jõe ääres, kuid vihma korral tuletõrje garaažis. See oli tore aeg.  Meenutab Hille.

26. juunil 2021 oli meie aleviku inimestel taaskord võimalus tutvuda selle vahva spordialaga, mida on meie kodukandis harrastatud aktiivselt aastakümneid, seda eelkõige  endise Kose EPT ajastul, liikumissarja „Küla liigub“  raames. Korraldajaks oli  Kose-Uuemõisa Külakeskus koostöös sportlike kollektiivide Jot Lap ja Joti Pegasus ning Eesti Tuletõrjespordi Liit.

Foto: Spordipäev 2021 aastal kooli staadionil. Jot Lap ja Joti Pegasus.

*     *     *

Kas teadsid, et just siin Vanatoa 4 ja Vanatoa 6 vahepealsel ala, kus kunagisel ajal asus Lungi tall, toimus üks suurimaid kokkupõrkeid Kose-Uuemõisas?

Foto: Endine Mäe rehi, tuntud ka Lungi talli nime all. Praegu Vanatoa 4 ja Vanatoa 6 Kose-Uuemõisas. Foto: Alvar Linnamägi 1957.

Kose-Uuemõisa sõja ajendiks oli 1804.aasta talurahvaseadus, mis ei toonud kaasa oodatud kergendusi. Kose-Uuemõisa teomehed keeldusid öisest rehepeksust. Usuti, et keiser Aleksander I keelas öise rehepaksu ja seda varjatakse mõisnike poolt. Meeste tööle sundimiseks toodi Kose-Uuemõisa sõjavägi.

Kokkupõrge toimus Mäe rehe mõisapoolses otsas 2. oktoobril 1805. Talupoegade mitmesajameheline vägi hakkas Kuivajõe kõrtsi juurest mõisa poole liikuma. Parun Rosen käskis osal kahurväelastel asuda mõisa kaitsele, ülejäänutel aga minna ahelikus talupoegadele vastu. Kapten Muškin viis oma väeosa paarikümne sammu kaugusele talumeeste ette. Kuue püssi ja ühe püstoliga relvastatud talumehed tormasid sõjakisaga sõdurite aheliku poole. Aheliku vasakul tiival ja keskel asunud sõdurid ei jõudnud püsse uuesti laadida ning aeti teivastega laiali. Paremal pool asunud soldatid aga avasid ründajate pihta tule. Kui lahing oli kestnud üle poole tunni, tõmbusid talupojad haavatuid kaasa viies tagasi. Taandusid ka sõdurid. Võitluses langes 6 talupoega, haavata sai 7, kellest 3 hiljem suri. Sõjaväe kaotused olid 2 langenut ja 11 haavatut.

Veelgi hullem…

Nimelt, hukkunuid omastele välja ei antud, vaid pandi rehe alla rahvale hirmutamiseks välja. Hiljem maeti nad ilma kirstuta sohu kui “jumalakartmatud ja suurtes pattudes surnud isikud”. Matjateks võeti vene soldatid, kes ei tundnud kohalikku ümbrust, selleks, et kohalikud ei saaks langenute haua asukohta teada. Ühishaua asukohaks arvatakse Seakopli saart või Kanavere sood ja raba või Vanaaru sood.

Foto: Vanatoa 4 ja Vanatoa 6 Kose-Uuemõisas, kunagise Lungi talli asukoht. Refoto: Hindrek Talvet 2017.

Foto: Tiigi 1 hoone 2023 aastal. Erakogu.

Kas teadsid, et  siin Tiigi tn 1 hoones, kus asub praegu meie aleviku hubane raamatukogu,  on varem tegutsenud  nii ühiselamu kui ka lasteaed?

Kui 10. märtsil 1986. aastal avati uus lasteaed Pargi tänaval, siis tänu uue lasteaed kooli valmimisega vabanesid ka vana maja ruumid ning Kose EPT remondimehed ehitasid need ümber uute asutuste jaoks.

1987. aasta kevadel alustasid uutes ruumides Tiigi tn.1 tööd sidejaoskond, raamatukogu, velskripunkt ja juuksur. Kose-Uuemõisa kandi elanikke teenindasid tol ajal raamatukogujuhataja Sirje Soontaga (Bärg),  velsker-ämmaemand Heldi Valdi, naistejuuksur Maie Aedver, meestejuuksur Galina Pehka, sidejaoskonnas Heli Vink ja postiljon Valve Lepp.

Praegu tegutsevad lisaks raamatukogu ruumidele samas majas nii ilusalong kui ka meie aleviku tegusad prouad seltsingu Sügisrõõm nime all. Vot need on alles agarad prouad meie alevikus, abiks kõiges ja kõikjal! Super tublid!

Raamatukogu esisel platsil asub aga meie aleviku koolieelikute mänguväljak.

Foto: Tiigi tn 1 hoone 1986. Foto: Kuno Nikitini erakogu.

Põnev teada Kose-Uuemõisa Raamatukogu ajaloost:

–   Esimesed andmed raamatukogust pärinevad aastast 1850.

–   Arhiiviandmete järgi Kuivajõe avalik raamatukogu aastast 1925

–  1958 a. liideti raamatukogu Kose-Uuemõisa MTJ-ga, asukohaks Kose-Uuemõisa 1976 a. likvideeriti laenutuspunkt Kuivajõel.

–   Aastast 1977 kannab nimetust KOSE-UUEMÕISA RAAMATUKOGU

–   1987.a. koliti praegusesse asukohta, endisesse lasteaia majja. 2004.a. lõpetati maja renoveerimine.

–    Käesoleval ajal on raamatukogu kahel korrusel, üldpinnaga 261 m². I korrusel asub lasteosakond  ja  AIP  ning II korrusel  laenutusosakond.

–    Septembrist  2013 on Kose valla raamatukogud ühinenud.

*     *     *

*     *     *

Siin lageda platsipeal asetses varemalt massiivne ehitis muljetavaldava ringikujulise hooviga, mida ilustas purskkaev ja silmapaistvad malmlaternapostid.

Foto: Valitsejamaja. Erakogu.

Valitsejamaja võis pärineda 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest. Hoone oli kahekorruseline, väljaehitatud pööningukorrusega kiviehitis. Hoones paiknesid kuni 1990. aastate keskpaigani Kose EPT kontoriruumid, samuti kultuurimaja, söökla ning pööningukorrusel korterid. 1987. aastal viidi raamatukogu ja sidejaoskond üle Tiigi tänavale. Enne kui mõisa peahoone saalis hakati kino näitama, võis seda vaadata valitsejamajas. Viiekümnendate lõpus kui televiisorid hakkasid levima, sai külarahvas seal ka televiisorit vaadata.

Kui maja tühjaks jäi ja katus ära lagunes, selgus, et varemetes oli kivivamm. Kuna varemed olid muutunud varisemisohtlikuks, hoone lammutati 2015. aastal.

Foto: Malmlatern ja vaas endise valitsejamaja ehk Kose EPT peahoone ees 10.09.1967 Foto: Lembit Odres. Rutha Bachmanni erakogu.

Tähelepanu pälvis Kose-Uuemõisa mõisa malmlaternapost valitsejamaja hoovis, mis oli vägagi stiilne, 2,5m kõrgune keeruka figuratsiooniga post, tüüpilise laternaga selle otsas (foto 1976).

Viimastel aastatel, kui ka talv on soosinud, kattub hooviala tänu ettevõtja Roometi initsiatiivile jääga ning suured ja väikesed uisutajad saavad nautida talverõõme valgustatud uisuplatsil. Meie alevikus on uisutamine ning jäähoki olnud suusatamise kõrval ikka au sees!

Foto: Kõlli Tooma tamm ja kivi 2023 aastal. Erakogu.

Möödume siit ju iga päev, mõtlemata mälestuskivi sügavamale tähendusele ja seosele meie ajalooga. Mõned imetlevad umbes 370 aasta vanuse massiivse tamme ürgset ja võimsat kuju, mõned korjavad tammetõrusid meisterdamiseks, mõned mõõdavad mälestuskiviga oma pikkust või kasutavad seda hoopis turnimiseks, kuid vaid vähesed seostavad kivi ja tamme meie rahva väga olulise ajaloolise sündmusega. Toimus vapper talurahva väljaastumine öise rehepeksu vastu.

Vaino Napp oma raamatus kirjutab: „1805. aastal oli abitegu veel täies elujõus ja keelustati selle nõudmist öösel. Seni oli rehepeks, kui eriti tähtis hooajatöö toimunud ikka öösel. Igapäevaste tavatööde tegemist päeval ei tohtinud rehepeks segada. Millise kurnatuseni selline koormus viis, huvitas väheseid. Siitpeale vallandusid vastuhakud, mis vaheaegadega eri paigus kestsid sajandi – 1905. aastani.  Mälestuskive ohvritele on ja võib näha Habajal, Kolgas, Albus. Naabrite juures on tuntumad Perila, Peningi ja Anija“.

Foto: Kõlli Tooma tamm ja kivi. Eesti Ajalooarhiiv.

Kose-Uuemõisa sõjas langes 6 ja haavadesse suri hiljem 3 teomeest, kokku 9 surnut. Mälestustahvlit on kirjas 3 ülestõusu juhti ja ainult 8 langenut. Puudub Kannukse Jani sulane Maddis.

See koht Kose-Uuemõisa aleviku inimestele on palju tähendusrikkam, see on kohalikele kohtumispaik, mis mäletab meie ammuseid lugusid.

Lisainfot:

 „Kose-Uuemõisa oli 19. sajandi alguseks arenenud ja eesrindliku mõisamajandusega. Käidi Euroopas ja toodi kõike uut, mida seal põllumajanduses näha võis, kaasa Eestimaale.  „Sõjaga“ samal aastal ilmus raamat kartuhweli kasvatusest ja Läänemaal kasutati esmakordselt rehepeksul masinat. Küllap selline varsti ka Uuemõisa toodi. Kartul oli siin juba olemas, kuid talurahvas polnud maitsnud. Nii väidab Mihkel Aitsam. Rehepeks käis aga ikka nii, et kuivad vihud rabati vastu seina ja pinke. Siis laoti need põrandale – viljapead sissepoole. Algas vartadega peksmine, pöörati vihule teine külg ja uuesti peks, Poisikesed näitasid peeruga valgust ja rehepapp kontrollis töö kvaliteeti. Kubjas valvas, et keegi tukkuma ei jää. Rännates hetkeks üle 200 aasta tagasi, siis just selle tamme all peeti rahvapärimuse järgi sõjaplaane. See oli üks suuremaid vastuhakke mõisnikele, 1805. aastal puhkenud Kose-Uuemõisa sõda. Selle sündmuse tähistamiseks asetati 1970. aastal Kõlli Tooma tamme juurde kivilemälestustahvel võitluses langenud talupoegade auks“.

*    *    *

*    *    *

Aeg on poodi minna!

1950ndate aastate alguses ei olnud Kose-Uuemõisas veel poodi. Toidukraam toodi Koselt hobusega. Bussiga sai tol ajal ainult Kuivajõele, Kose Uuemõisa tuli sealt jalgsi tulla (Leiter 1998: 24).

Foto: Kõlli Tooma kauplus ja 58 kohaga söökla avati 1968. aastal. Kuno Nikitini erakogu.

Vana laululava oli aga Grossi poe kohal. Esimene pood oli lava ja Kose EPT peahoone vahel, kus hiljem oli postkontor, s.t. Kõlli Tooma kauplus söökla kõrval. Selles majas on olnud ka baar ja kingsepp. (Nikitin 2021)

Hiljem asus kauplus mitmes erinevas hoones, kuni 1968. aastal ehitati Kõlli Tooma kauplus ja 58 kohaga söökla. 2018. aastal avati samal kohal Kesk tn. 1 Grossi Toidukaubad.

Söökla oli varem asunud Kose EPT peahoones.

Foto: Saunamaja 2023 aastal. Erakogu.

Nagu eestlastele kombeks, nii oli ka Kose-Uuemõisa elanikele ühissaun oluliseks kokkusaamispaigaks, kus sai külajutte aetud ja argipäevast lõõgastada.

Meie alevikus on tegutsenud lausa 2 ühissauna. Kui siit otse edasi minna, siis Toominga tänava lõpus eramaal paiknev  soome saun oli üldjuhul EPT tööliste peopaigaks, aga sinu ees asuavas saunamajas kohtuti ikka regulaarselt nädalavahetustel. Saunas käidi ikka koos – mehed paremat kätt ja naised vasakul.

Foto: Kose EPT soome saun Pirita jõe ääres Kose-Uuemõisas. Kose Kihelkonna Muuseum.

„Saunakultuur. Omane ka eestlastele. Ühissaun? Omal ajal nii loomulik ja vajalik, ka Kose-Uuemõisas.  Külastajaid jagus kogu vallast, see oli vajadus, traditsioon ja nädalavahetuse riitus. Eriti kui elad kõrvalmajas, poed hommikumantlisse ja paari sammuga oledki kohal. Kose-Uuemõisa saunas võttis meid vastu alati rõõmsameelne ja toimekas perenaine Laine, pakkus karastusjooke, ajas mõnusat saunajuttu ja hoolitses igaühe heaolu eest. Igatsen neid aegu.

Saunas käidi vahetustega: kõigepealt naised, siis mehed. Kõrvaltiivas ootas oma aega endine Mardi-baar. Ka sellest ajast on meenutada toredaid  hetki.

…kuni ühel õhtul ei pidanud vana väike saun enam pingele vastu ning süttis põlema. Ülekütmine? Ilmselt küll. Kogu sisu oli ju vana ja väsinud.

Maja võtsid üle uued omanikud, värvisid selle rõõmsalt üle ja nii ta nüüd seisab ja ootab . Ei ole küll aru saanud, mida? Juba paarkümmend aastat.“: teab Siiri-Külli Kärner meile Kose-Uuemõisa saunakultuurist rääkida!

Nii mõnigi kodanik igatseb praegusel ajal ühissaunast reede õhtuti, kasvõi aleviku koosoleku läbiviimiseks. Parimad mõtted tekivad ikka saunalaval!

*     *     *

Foto: Mõisahoone 2023. aastal. Erakogu.

Siin ta ongi, see kunagise Eestimaa kubermangu suurimaid ja vanemaid mõisaid, mille kesksed müürid juba keskajast saati püsti püsinud on. Suur majanduskompleks, mitte ainult luksuslik aadlielamu imekauni rüpes. Napilt leiab veel vihjeid selle mõisa kunagisest hiilgusest, mille baltisakslastest omanikud igaveseks kadunud on, mööbel laiali tassitud, park võssa kasvanud, peahoone nägu moondunud ja kõrvalhooned varemeis. Ajaloolise mõisasüdame ümber on tekkinud asula, enam ei taju Kose-Uuemõisa rüütlimõisa maavalduste piire, mis kunagi ulatusid Leva rabast Saula siniallikateni ja Aruvallast Karlasse.

Foto: Kose-Uuemõisa mõis 1900. aastal. Rahvaarhiiv.

Mõisa peahoone tänaseni tajutav historitsistlik hoonemaht ehitati välja 1850.ndatel, kui noor paruness Natalie koos vastse abikaasa Jakob von Uexkülliga mõisa ostsid ja siia elama asudes mõisasüdant terviklikult välja arendama asusid. Peahoone on uhke kahe tiibhoone ja avarate galeriidega liigendatud kiviehitis, ehitud neorenessanslike elementidega, peenete laemaalingute ja stukkdekooriga interjööris. Mõnda neist on tänaseni näha, mõni on hävinenud, mõni alles nõukogudeaegsete värvikihtide all peidus oma aega ootamas. 1905.aasta revolutsiooni ajal pääses mõisamaja juhuse läbi tulekahjust erinevalt paljudest teistest ümberkandi mõisatest. Meie mõis jäi imekombel alles. Kas siin võisid rolli mängida viimase mõisaproua head suhted kohalike talupoegadega?

Foto: Kose-Uuemõisa mõisasüda 1906. aastal.

*    *    *

Foto: Kose-Uuemõisa mõisa park 1920. Kose Kihelkonna Muuseum.

Meie mõisapark, kus hetkel viibid, on meie aleviku suur väärtus. See 26,7 ha suurune Kose-Uuemõisa mõisapark rajati juba 19 sajandi II poolel ja suured ümberkujundused tehti 20 sajandi algul. Suurem osa sellest on hõlmatud metsapargilaadse, looduslikust metsast väljakujunenud Pirita jõeäärse puistuga, mis seetõttu on vabakujuline, paiknedes jõe looklevatel kaldaterrassidel ning omades suuri ja väikesemaid jõeäärseid või kaldapealseid pargilagendikke.

Mõisa peahoone ümbrus on aga rohkem kujundatud. Peahoone ette jääb suur avatud väljak, mis on raamitud ringteega ja liigendatud puudega külgedelt. Peahoone taga asuvalt  keskteljelt viib tee pargisügavusse, millega korrapäraselt ristuvad üksikud ristteed. Mõisahoonest lõunas paikneb tiik, mille taha jääb kunagise palmimaja varemed. Siia on hilisemal ajal kujundatud kiviktaimla. Metsapargi tagaossa on aga rajatud kooli staadion ja lauluväljakuplats. Pargi lõpus asub Uexküllide perekonna matusekabel.

Park on keskmise liigirikkusega (47 liiki). Peahoone ümbruses on pargipuistu kunstlikult rajatud, domineerivad tamm, jalakas, saar, vaher. Esiväljakul kasvavad võimas hõbehaab, suured lehised ja pärnad. Mõisa tagaosa metsapargis on domineerivaks suured tammed. Siin on ka omapärased lehistest (ringis algselt 8 tk) moodustatud ringid. Valdavalt on metsapargis tegemist siiski kase ja kuuse segapuistuga.

Tiigis kasvab juba sajandijagu täidisõieline vesiroos, mille sinna toonud mõisaproua.

Siin pargis on tore jalutada, kuulata linnulaulu, hingata värsket õhku ja imetleda looduse imelist kunsti erinevatel aastaaegadel.

Aastakümneid on siin pargis korraldatud mõisapäeva maikuus, talgupäevi, viimastel aastatel ka jaanipidusid ning eksponeeritud välinäitusi, et ikka enamalt kohtuda mõisapargis!

Siin on igal aastaajal imeline!

*     *     *

Foto: Kose-Uuemõisa mõisa saali laemaaling 2023. aastal. Erakogu.

Mõisahoone interjööride uhkeim pärl on tänapäevani säilinud suursugune saali laemaaling koos kauni stukkdekooriga. Seda sekotehnikas kuldsetes-pruunikates toonides neorenessanssmotiividega laemaalingut ümbritseb hammaslõikeline kipskarniis, mida rõhutavad akantuslehed, munavöö ja helmesnöör. Saali tervikuna säilinud lagi on ehe näide 19.saj keskpaiga historitsistlikust interjöörikujundusest aadlielamutes. Algselt oli maalingutega lagesid ka teistes mõisa esindusruumides nagu reedavad meile arvukad säilinud fotod minevikust.

Foto: Kose-Uuemõisa mõisa paruniproua magamistoa laemaaling 1930. aastatest. Kose Kihelkonna muuseum.

1959.aastal restaureeriti laemaaling Eesti NSV Kuntnike Liidu liikme Ilmar Ojalo poolt, kipsornamendid restaureeris Peeter Prost. Kose-Uuemõisa mõisa saali laemaaling on võetud eraldi kunstimälestisena Muinsuskaitse alla.

*     *     *

Foto: Triiphoone 2023. aastal. Erakogu.

Need müstilised varemed siin mõisapargi künkal, mis meelitavad aastaringselt nii kohalikke kui külalisi fotografeerima, oli algselt mõisa palmimaja.

Hoone külgedel paiknesid triiphooned, esiküljele oli kujundatud alpiinium. Triiphoones kasvatati mitmesuguseid lõunamaiseid ilupuid. Suvel toodi need suurte pottidega kaunistama pargi teede ääri. Viinamarjad andsid igal aastal head saaki. Triiphoone keskel, palmimajal, asetses suur kell. Hoones asusid ka aedniku eluruumid.

Triiphoones kasutati liiga intensiivse päikesevalguse varjutamiseks roomatte. Näit. viinamarjade kasvatamisel tuli talvel vältida valguse ja soojuse pääsemist kasvuhoonesse. Kasvuhooned kaeti laudade või mattidega.

Foto: Kose-Uuemõisa mõisa triiphoone 1920. aastal. Kose Kihelkonna Muuseum.

1899. aastal viis Eestimaa Aiandusseltsi instruktor Friedrich Winkler läbi mõisaparkide ja aedade ülevaatuse. Kose-Uuemõisa mõisa park ja triiphoone said järgmise hinnangu: Selle mõisa pargid omavad õiguse ja kuulsuse olla meie provintsi parimad. Haljasalade hooldamisele pööratakse palju tähelepanu. Laitmatult hooldatud suured vaippeenrad on tänavu minu ettepanekul täiendatud õitsvate taimedega. Viinamarjamajad annavad igal aastal head saaki. Väga noored persikupuud kasvavad liiga puiseks. Siin mööduvad enne mitmed aastad, kui need puud saavad vajaliku saagikuse. Rikkaliku lubja ja ehitusprahi lisamisega saadakse seda üsna kiiresti. Suures viljapuuaias algavad sügisel korrastustööd.

*     *     *

Foto: Vaade tiigile 2023. aastal. Erakogu

Wau! Milline imekaunis vesiroositiik purskkaevuga triiphoone varemete taustal!

Kose-Uuemõisa mõisa ümbritseb suursugune mõisapark 900-m2-se pindalase poolringikujulise, veidike nagu südamekujulise, purskkaevutiigiga, kus juunis-augustis õitsevad valged imekaunid vesiroosid ning sealt avaneb vaade endise mõisa triiphoone varemetele ja punasele jalakäijate sillale. Lausa muinasjutuline vaatepilt!

Foto: Kose-Uuemõisa mõisa triiphoone 1920. Kose Kihelkonna Muuseum.

Aga mis põhjusel rajati Kose-Uuemõisa mõisa parki tiik?

Legendi kohaselt olevat krahv Tiesenhausen lasknud talupoegadel selle tiigi kaevata ühe ööga sünnipäevakingiks oma prouale. Ta oli lasknud ka tiigi vett täis vedada ja jõest püütud kalad tiiki panna. Tiigi kaldale istutati lilli ja ilupõõsaid. Mõisaproua olevat olnud kingituse üle väga rõõmus. Kahjuks legend ei räägi, millal see kõik toimus. Mõnede allikate järgi ei kaevatud tiiki Tiesenhausenite ajal vaid hoopis hiljem. Kindel on, et purskkaevuks olev vesineitsi kuju pärineb Uexküllide ajast.

Südamekujuline tiigike romantilises pargi miljöös on tekitanud elevust hiljemgi. Nimelt, on kuulda olnud, et üks kena härrasmees olevat siin tiigi peal paadiga sõidutanud ka ühte kena prouat. Meie mõisapark on täis müstikat…

*     *     *

Foto: Kurepesa 2023. aastal. Erakogu.

Kas teadsid, et valget toonekurge peeti endise Kosejõe Kooli ja pargi vapilinnuks?  

Juttu käib just sellest samast toonekurepesapuust, mis asub siin tiigi kaldal, tiigi ja endise Kosejõe koolimaja vahel, kuivanud lehise otsas. Lehisesse lõi välk 1950. aastate lõpus. Rein Keskpaik on 50 aasta jooksul vahetanud kaks pesaalust, esimene kord koos Rudolf Pilliga ja teine kord koos Ants Rebasega. Peale viimast vahetust linnud enam pesitsema ei tulnud. Arvatavasti oli põhjuseks eelneva aasta ebaõnnestunud pesitsemine, kui liigikaaslased pesa ära lõhkusid. Ema munes uuesti, kuid poegade kasvatamine jäi hiljaks ja nad ei saanud rändeküpseks. Vanad ilmselt ei pidanud kahekordse pesitsuse järel rändekoormusele vastu.

Kui 1965. aastal tehti mõisale juurdeehitust, siis kraana nokk käis küll pesa juurest läbi, kuid pesitsus jätkus. Valged-toonekured klõbistasid ainult nokka, meenutab Rein Keskpaik.

Nüüd on toonekured taaskord pesas tagasi. Me ise arvame, et kogukonna suur hoolimine mõisa tuleviku vastu kogukonnakeskusena ja teemale pühendumine, on kuredki toonud pessa tagasi! Loodus annab märku!

Foto: Valge-toonekure pesa. Kose Kihelkonna Muuseum.

Kosejõe Koolist:

– Kosejõe Kool on tegutsenud toonekurepesakõrval hoones aastatel 1943 – 2020.

– 1943. aastal asutati mõisahäärberis Kosejõe Koolkodu. Kooli koondati 8-12 aastased nõrga õppeedukusega lapsed erinevatest lastekodudest. Kool on muutnud mitmel korral nime:

– 1959 Kosejõe Erirežiimiline Internaatkool

– 1963 Kosejõe Eriinternaatkool

– 1992 Kosejõe Kool

– 2020 liideti Kosejõe Kool Kose Gümnaasiumiga

– Alates 02.01.2020 on mõisa omanik Kose vald.

Pisike meenutus ka Kosejõe kooli lugudest:

Kui Kosejõele asus tööle õpetaja Herman Lipp, moodustas ta rohelised patrullid, kes pidid jälgima, et ei kahjustataks loodust, ei püütaks metsloomi ega esineks röövkalapüüki. 1956. aasta suvel märkasid kooli noored looduskaitse inspektorid, et kolm neli meest püüavad Pirita jõest kala. Mehed püüdsid õngedega, mingit röövpüüki ei esinenud. Sellest hoolimata tutvustasid poisid ennast ja nõudsid kirjaliku loa esitamist. Kalastajad palusid tutvustada ennast õpetajale, et saada luba. Kohale tulnud Herman Lipp tundis ära Viktor Gurjevi. Kui poisid said teada, et kalastajad on lauljad, kutsusid nad neid kooli esinema. Et „Estonia“ meestele meeldis õpilaste aktiivsus looduskaitse alal, tulid nad kooli esinema. Vastastikkused külaskäigud muutusid traditsiooniliseks. Õpilased said käia tihti tasuta teatris ja koolis esinesid „Estonia“ teatri solistid ja näitlejad. Ka Georg Ots on esinenud Kose-Uuemõisas. Teater abistas kooli isetegevusringe mahakantud kostüümide ja dekoratsioonidaga.

Siit koolist saab alguse ka Kose Kihelkonna Muuseum.

Muuseum on moodustatud alates 1958. aastast Kosejõe Kooli koduloonurka kogutud esemete, dokumentide, raamatute ja fotode  hoidmiseks.

Õpetaja Herman Lipp hakkas koguma säilitamist pälvivat materjali. Hermanile läks mõne aja pärast appi õpetaja Helve Voll (sünd. Uutman) ja seejärel abimajandi raamatupidaja Hengo Tulnola, kes hakkas muuseumifondi korrastama ja museaale inventariraamatusse kandma.

Foto: Elsa Grünvergi Pioneer raamatuga Kosejõe õppe-katseaias, skulptuuri kõrval istub Hermann Lipp. Kose Kihelkonna muuseum.

Aastate jooksul kogutud materjali säilitamiseks ja tutvustamiseks eraldas kool 1968. aastal mõisahoone alumisel korrusel 2 tuba. Seal seati sisse koduloonurk.  1970. aastal registreeriti selle baasil isetegevusliku muuseumina Kose-Uuemõisa Koduloomuuseum. 1975. aastal sai muuseum enda kasutusse uued ruumid – viis tuba mõisahäärberi teisel korrusel.

2011. aasta kevadel kolis muuseum Kose-Uuemõisa mõisahoone remondi ajaks Kose Gümnaasiumi ruumidesse. Kuna mõisa remonti ei tulnudki, andsid Kose Gümnaasium ja Kose Vallavalitsus lisaks ühele klassiruumile muuseumi kasutusse veel endise lasketiiru ja hoidla. Käesolevaks ajaks on hoidla Leader’i toel remonditud ja ekspositsioonisaali paigaldatud ventilatsioonisüsteem.

Lisainfo muuseumist: https://www.facebook.com/kosemuuseum

*    *    *

*     *     *

Elav pärimus – pärimusliku puukäsitöö ja tekstiilikäsitöö kool.

Siin armsas pisikeses hoones asub Kosejõe Käsitöökool. Kooli eesmärk on pärimusliku ainelise rahvakultuuri edendamine ja selle sidumine kaasajaga. Koolis võimaldatakse süveneda rahvakultuuri rikkasse pärandisse nii täiskasvanutele kui ka lastele.

Koolitusprogrammi läbijad saavad kooli lõpetamise kohta diplomi ning on ette valmistatud kutseeksami sooritamiseks vastavalt Kutsekoja nõuetele kutse saamiseks.

Õpingud keskenduvad praktilistele käsitööoskustele ning nende loovale rakendamisele,  võimalikult vähe kasutatakse auditoorse õppe vormi.

Foto: Õppeprotsess Kosejõe Käsitöökoolis. Foto Kosejõe Käsitöökool.

Usin õpilane Piret Täht jagab meile oma kogemust:

„Puutöö juurde sattusin juhuslikult. Kuna mu vanaisa punus palju korve ja tegi muudki kena ja tarvilikku, siis kuuldes korvipunumise kursusest, otsustasin proovida, sest teadagi-vanaisa ju enam ei ole, kes oleks õpetanud. Olin küll mõelnud mõnda aega, et võiks osata midagi puidust teha, aga mitte ilmaski ei kujutanud ette, et hakkan noaga nikerdama või höövlile säru andma. Ja nüüdseks olen puukäsitöö kütkes ja ei kujuta ette elu ilma puutöökoja ja sealse seltskonnata.

Esimesel aastal oli käsil tervikpuu. See tähendab, et esemed on valmistatud ühest puutükist. Lusikad, ummikud, küübid, kausid, vakad…  Teisel aastal pistsin rinda laudnõudega. Muidugi käib mõlemate juurde ka kaunistamine täkkekirja või põletiga. Puutöö õpetab kannatlikkust. Järgmine aasta toob mööbliteo. Edasi juba restaureerimine.

Muidugi saab koolis teha ka lihtsalt mingit konkreetset asja juhendaja abiga.

Mul on tohutult hea meel, et saatus mind sellesse kooli tõi. Muide, kui sul on lapsed, siis annab see võimaluse lisaks enda loomele arendada ka nende käelisi oskusi. Nad ju tegelikult tahavad vanematega koos tegutseda. Ja kui mitte kohe, siis ühel hetkel on lapsed sinu üle uhked, et ema või isa tegi selle või tolle. Ja tema teab, kuidas asjad käivad. Veel parem, kui nad oskused ka ise omandavad. Käivitunud on ka noorte õpetus.

Mõni rahulolev laps avaldas kevadel soovi jääda suvetööle. See on parim tunnustus koolile!“

Täpsema ülevaate põnevast kooliprogrammist leiad aga siit: https://kosekool.com/

Kosejõe Käsitöökool asub endise Kosejõe kooli pesumaja ruumides. Sealt ka nimi koolile – ikka asukoha järgi!

Foto: Endine pesumaja 2023. aastal. Erakogu.

Foto: Viinavabrik 2023. aastal. Erakogu.

Kose-Uuemõisa mõisa viinavabrik valmis 1871 aastal, nagu vihjab selle esifassaadil olev daatum, vesiveski selle küljes arvatavasti samal ajal. Viimast kasutati nii villa kraasimiseks kui jahu jahvatamiseks. Hooned on rajatud tööstuslikul eesmärgil ja on seetõttu tagasihoidlikud, kuid mõisaansamblisse sobituvad lihtsad viilkatusega krohvitud kivimajad. Algselt olid viinavabriku kõrval ka piiritusekeldrid, mis lammutati 1965.aastal seoses koolimaja juurdeehitusega.

Mõisa majandamisel oli üks olulisimaid tuluallikaid ja ekspordiartikleid teravili ning teraviljasaadused, eriti vilja töötlemine viinaks ja väiksemal määral ka õluks. Algselt toodeti alkoholi vaid oma mõisa vajadusteks ja Kuivajõe kõrtsis turustamiseks, kuid hiljem müüdi suurem osa viinatoodangust Venemaa keisririigile. Baltimaa mõisad olid Peterburi suurvarustajad – nad katsid üle 90% Peterburi piiritusevajadusest.

Foto: Kose-Uuemõisa mõisa viinavabriku märgis fassaadil 2021. aastal. Erakogu.

Nii viinavabrikus kui vesiveski osas on nõukogude perioodil asunud korterid, hooneid on aastate jooksul ümber ehitatud. Tänaseni on elamuna kasutuses vesiveski osa.

Veskiemad Kristi Mänd kõneleb: „2020.aasta jõulureedel kolisime abikaasaga vesiveskisse elama. Mind kui ajalooõpetajat veetles mõte elada ja tegutseda selles 150-aastases majas; kummardusena hoone algsele funktsioonile hakkasin ennast tutvustama Kose-Uuemõisa veskiemandana. Algul lokkas maja ümber naadi- ja nõgesemets, kuur oli peaaegu veskikanalisse kukkumas ning katus lasi mitmest kohast läbi, aga tundsime esimesest hetkest alates, et see on meie koht.

Ainsa naishingena olen naabrimeeste ja teiste heade inimeste abiga püüdnud väärikat maja ja seda ümbritsevat aeda kaunimaks ja elamisväärsemaks muuta. Hoone on ühiste pingutuste tulemusena saanud uue katuse, välistrepi- ja ukse. Kelder ja pööning on aastakümnete kultuurikihi alt vabastatud, aias rõõmustavad silma lillepeenrad, uus kuur ja kasvuhoone. 

Väga mõnus on hommikuti õue tulla, kohvi rüübata ning vastavalt aastaajale totaalset vaikust, lindude koori või ritsikate siristamist kuulata. Ja tunda, et elad maal, olgugi, et meie majas asub tegelikult 4 korterit.“

Veskiemanda tegemistest saab rohkem lugeda Veskiemanda päevaraamatust: https://veskiemand.blogspot.com/

*     *     *

*    *    *

Supsaks õige kohe vette? 

Ujumiskoht Romps on olnud aleviku inimeste seas üks populaarsemaid ujumiskohti Kose-Uuemõisas. Seisad siin Pirita jõe ääres, kus üle jõe asuvad aiamaad isuäratavate maasikate ja marjapõõsastega.

„Täpsemalt ei teagi miks sellel kohal selline nimetus või kes seda esimesena nii kutsus. Kunagi oli seal ainult üks väike sillake, seejärel mitu kõrget hüppetorni, mis olid kõik noorte poiste koostöö tulemusel valminud. Suvel oli see koht alati paksult rahvast täis hoolimata külmast“, meenutab Liina Roomet.

Kevaditi toimusid Kose-Uuemõisas ikka nn. julgemate meeste-naiste karastuskatsumised, kus omaette  eesmärgiks oli esimesena jäisesse Pirita jõkke ujuma jõuda. Kalender näitas siis üldjuhul aprillikuu algust.

Kose-Uuemõisas on teisigi ujumiskohti, nt. jõekäär ja sillatagune, vaja oleks veidike nokitseda ning ujumissõbralikumaks muuta. Suvi on ju ideaalne aeg veemõnude nautimiseks!

Foto: Mõisateenijad Pirita jõel Kose-Uuemõisas. Kose Kihelkonna muuseum.

Foto: Praegune Sepapaja mäe asukoht 2023. aastal. Erakogu.

Oled jõudnud Sepapaja mäele, kus kahe sammu kaugusel oodatakse Sind Oxforelli Puhkekeskusesse nii sööma-jooma, puhkama kui ka aktiivselt aega veetma! Siin juba igav ei hakka, astu julgelt sisse! Lisainfo: https://oxforell.ee/

Foto: Sepapaja mägi Kose-Uuemõisas.

Aga mis seos on meie aleviku ajaloos ikka selle Sepapaja mäega?

Aastal 1889 olevat sündinud just siin Sepapaja mäel Heinrich Teder, kes liitus kommunistliku parteiga 1917. aastal Tallinnas, võitles Punaarmees, oli 1. Eesti kütidiviisi suurtükiväe ülem.

Ta moodustas Kose-Uuemõisas 1917. aasta oktoobris esimese punakaardi salga Eestis. Punakaartlased said Viktor Kingissepalt 40 vintpüssi ja 10000 padrunit. Relvad toodi Tallinnast hobustega Sepapaja mäele. Salk võttis dokumentide järgi mõisa varanduse ja raha üle. Kui mõisa ülevõtmise akt Tallinnas kinnitati, selgus, et Kose-Uuemõisa oli Eesti esimene ülevõetud mõis. Seejärel külastas Kose-Uuemõisat ka Jaan Anvelt, kes pidas mõisasaalis rahvale kõne. Heinrich Teder langes 1937. aastal stalinliku repressiooni ohvriks.

Sepapada asuski siin praeguse Toominga 6 kohal.

Heinrich Teder olevat olnud Madis ja Leena Tedre poeg. Isa Madis Teder oli aga sepp Kose-Uuemõisas. OXforelli puhkekeskuse omanik Raimo Oks olevat leidnud just siin, Toominga 6 maja müüre lammutades sepa tööriistu.

*    *    *

Foto: Lasteaed-koolimaja 2023. aastal. Erakogu.

Kas teadsid, et varem asus meie aleviku lasteaed hoopis Tiigi tänava hoones, praeguses raamatukogu majas?

29. oktoobril 1962. aastal avas uksed Kose EPT Lastepäevakodu Kose-Uuemõisas Tiigi tänaval. Tegutseti hoones, mis algselt oli ehitatud masina-traktorijaama tööliste ühiselamuks, kuid vajadus lasteaia järele tingis maja ümberehitamise. Loomulik kulg, tööstuse suurenemisega kasvab ka perekondade arv alevikus, perekondadel sünnivad lapsed ja peagi saabub vajadus ka lasteaiakohtade järele. Tol hetkel tegutses lasteaias üks sõimerühm ning üks lasteaiarühm. Töötajate hoole all oli kokku 45 last.

Foto: Kose EPT Lastepäevakodu mänguväljak Tiigi tn.1. Kose Kihelkonna Muuseum.

10. märtsil 1986. aastal avas pidulikult uksed uus lasteaed Pargi tänaval. Just siin kus hetkel asud! Algselt tegutses lasteaias vaid kolm rühma.

1. septembril 1986. aastal avati samas majas ka kahe esimese klassiga kool. Üks 6. aastastele lastele ning teine 7. aastastele lastele.

Klassijuhatajateks olid Sirje Lepik ja Signe Münter. Muutus ka asutuse nimi, milleks sai Kose-Uuemõisa Lasteaed-Algkool.

Vahepealsetel aastatel on kool olnud nii 6-klassiline kui ka 5-klassiline. Vastavalt klassikomplektide vähendamisele on suurendatud lasteaiarühmade arvu.

1.detsembrist 2010 sai asutuse nimeks Kose-Uuemõisa Lasteaed-Kool, kus oli 4 klassi ning 4 lasteaiarühma.

Viimastel aastatel on Kose-Uuemõisa piirkond silmmärgatavalt arenenud- põllupealsetele aladele on juurde tekkinud palju uusi eramaju, kus sirgumas pisikesed lapsed. Paljud perekonnad on elukoha valinud just siinse kodulähedase lasteaed-kooli olemasolu tõttu – see ongi meie kodukandi eelis!

„Kasvab kuusk ja mänd ja haab, iga puu kord suureks saab.“

Lasteaia kohtade puudus aga kasvab. Kohtade lisamiseks paigaldati 2022 aastal peahooneväline moodul, kuid probleem on endiselt aktuaalne.

Alates 1 septembrist 2023 vähendatakse taaskord klassikomplekte 4 klassi arvelt, et suurendada lasteaiarühmade arvu. Kose-Uuemõisa Lasteaed-kool jääb kolmeklassiliseks.

Kose-Uuemõisa Lasteaed-kooli ümbrusest:

Kooli taga asub staadioniala jooksuraja, antiikse välijõusaali, võrkpalliplatsi ning kuulitõuke ja kaugushüppe alaga. Staadioni keskel saab aga jalgpalli toksida.  Üldpilt on väga väsinud, aga hea on omada ikkagi oma kooli staadioni ala.

Kas teadsid?

1967. aasta kevadeks valmis oma jõududega ehitatud staadion. Mõisapargis oli varemalt tiigist alates loomade karjamaa. Staadioni maa-ala oli vesine kännustik. Kännud juuriti Kose EPT abiga, pandi drenaaž ja tasandati. Muud pargiosad olid rühmade vahel ära jagatud, algas nende võsast puhastamine. Kui jõuti staadionini ja park hakkas läbi paistma, rajati spordiväljakuni tee. Välja tuli veel juurida hiigelkännud pargipoolse ringtee ääres, nende asemele istutati uued pärnad. Kuni Kosejõe kooli sulgemiseni, olid staadioni hooldajaks just selle kooli õpilased õpetajatega.

Foto: Kose-Uuemõisa staadioni rajamine 1967. aastal. Erakogu.

Kooli juurest läbivad nii loodusõpperada, RMK kui ka mobo orienteerumise viidad!

Kõik rõõmuga liikuma!

*     *     *

Foto: Sild 2023. aastal. Erakogu.

Esmapilgul sild nagu üks sild ikka, mis asetseb Kose-Uuemõisast väljasõidu teel üle Kuivajõe Tade poole. Siin sa oledki! Kunagi sai siin ikka ja jälle peatutud, et voolavat vett jälgida ning parte sööta. Varem olevat Kuie jõgi olnud väga forelli ja vähirikas, sai isegi jõevähki püüda.

Siinsed kõrged ja järsud kaldad on mõnele ka saatuslikuks saanud. Kunagi ammu kukkus sillalt alla noor laps ja uppus. Paar meetrit enne silda on mitmeid kordi autoga teelt välja sõidetud, nii et autodest pole midagi järele jäänud.

Samuti on teada, et selle silla juures tapeti 1905. aastal kaks meest: Kustav Vahtmeister, kes tol ajal oli Kuivajõe vallavanem ja Ravila mees Hans Järs. Siin sillal on toimunud nii mõnedki kurvad sündmused ning seetõttu kutsutakse silda ka „punaseks sillaks“.

Foto: Kose-Uuemõisa sild 1934. aastal. Rahvusarhiiv.

Aga silda ei nimetata punaseks seal voolanud vere pärast. Kuni 1960. aastateni oli see Kuie sild (sõnast Kuivajõe), siis aga värviti silla puitpiirded punaseks ja silda hakati hüüdma Punaseks sillaks. Mõne aja pärast ehitati uus betoonsild ja enam ei sobinud silla metallpiirdeid värvida teist värvi kui punaseks.

Punane sild on olnud vahepeal ka kollast värvi, kuid 2011. aastal oktoobrikuus kogunesid kokku 14 pisikest kätepaari, tol ajal 4. klassis õppinud õpilased koos klassijuhatajaga Kose-Uuemõisa lasteaed-algkoolist, et anda taas sillale uus-vana välimus –  punased sillapiirded! Suurest soovist muuta kodukoht kaunimaks töötati üheskoos ligi 3 tundi ning kõigile tuntud Punane sild sai jälle punaseks.

Eesti Vabariigi ajal ja peale II maailmasõda peeti Kuie sillal aga tantsupidusid akordioni saatel, kus kohalikud noored vaba aega veetsid. Mõisa poolt tulles olevat olnud kombeks, et tüdrukud seisid sillal paremal ja poisid vasakul pool. Tüdrukud toetusid vastu silla piirdeid, aga poisid istusid uljalt silla käsipuudel ja kõigutasid jalgu. Kui akordion hakkas mängima, läksid poisid üle silla, et tüdrukute ees kummardada ja neid tantsima paluda.

Kahjuks on ära on kuivanud silla kõrval asunud terviseallikas, millel arvati olevat silmi raviv toime.

Vanasti asus Punase silla juures ka viinavabrik, kus valmistati toorpiiritust. Mõisa juures olevas viinavabrikus valmistati aga sellest puhast piiritust, mis talvel regede peal puuvaatides linna veeti.

*     *     *

*     *     *

Kose-Uuemõisa vana laululava asetses praeguse Grossi poe asukohal. Kose EPT töötajate kultuurielu parandamiseks ehitati aga Kose EPT töömeeste poolt laululava Kabelimäele. Ehitusprojekti koostas Arvet Kraas ning ehitustööde juhiks oli Kuno Nikitin. Olev Tenso sõnul ehitati laululava eelkõige rahvarinde initsiatiivil, kus ta ise oli tol ajal RR Kose piirkonna koordinaator.

Foto: Kose- Uuemõisa laululava juulis 1990. Foto: Tiit Veermäe, Rahvusarhiiv.

Endise Kose-Uuemõisa laululava avamine toimus 1990 aasta jaanipäeval, millele on järgnenud  aastakümneid Kose valla enim muljetavaldavamad jaanituled. Tantsiti-lauldi, mängiti jaanimänge, süüdati suursugune jaanilõke, söödi jaanitoitu, rüübati õlut ning vihuti ikka tantsu varahommikuni. Nii mõnigi härra on just siit oma sõnajalaõie leidnud neil südasuve pikimatel päevadel – jaanipäevadel. Ju siin mõispargi miljöös on üks eriline aura!

Foto: Laululava avamispidu 1990 aastal. Foto: Viktor Neostuse erakogu.

Aastast-aastasse on siin 6. jaanuaril ka korraldatud kogukondlikku kolmekuningapäeva ehk jõulude lõpetamist kuuskede ühise põletamisega segarahvatantsurühma KAPAK eestvedamisel. Nii lahe traditsioon, mis ühendab kogukonda!

Isegi kui viimased kolm aastat on laululava plats lagedana seisnud, jääb kogukonnale suur unistus taaskord omada oma laululava siinsamas mõisapargi metsasopis vaatega meie aleviku iludusele –  neogooti stiilis historitsistlikule matusekabelile.

Foto: Kabel 2023. aastal. Erakogu.

1885. aastal, kolmkümmend viis aastat peale Kose-Uuemõisa tulemist suri parun Jakob Johann von Uexküll, mistõttu ehitati abikaasa Natalie tellimisel mõisapargi loodeossa neogooti stiilis historitsistlik matusekabel. Kuigi parun suri Saksamaal, toodi põrm siiski kodumaale Eestisse, Kose-Uuemõisa kabelisse, mis valmis 1886.

1887.a  Postimehes avaldatud artiklis räägitakse vastvalminud hoonest nii: „Kose-Uuemõisa parki ehitati mööda läinud suvel tore kabel. Sesse müüritakse vana baron Üxkülla surnukeha sisse. Kabeli ehitus maksta 15 000 rubla. Kuulu järele pidada vahel ka õpetaja sääl rahvale tahtma jutlust ütelda.“

Foto: Kose-Uuemõisa mõisa kabel 1931. aastal. Rahvusarhiiv.

Mõisa kabel vastab gooti stiilis levinud teravkaare ja vertikaalsuse motiividele. Hoone on ehitatud punastest savitellistest, mis on nähtavasti valmistatud siinsamas Kose-Uuemõisa mõisa telliselöövis. Hoone seinad on liigendatud vertikaalsete kontraforssidega, mille otstes olid algselt fiaalilaadsed tornikesed. Paekivist raidportaal on neogootikale iseloomulikult teravkaarne, sisemuses kaunistab uksekaart ristlilliku motiiv, samuti on kabelil olnud roidvõlvlagi. Esifassaadi torni ehib oskusliku raidkunsti näitena Uexküllide aadlisuguvõsa vapp-reljeef.

Kabeli lõhkumine sai alguse 1940. aastate lõpus kui tekkis mõte kasutada telliseid ehitusmaterjalina. Peale mitmeid aastaid varemetes seisnuna restaureeriti kabeli põhikonstruktsioonid ja katustati need valtsplekiga etapiti aastatel 2008-2012.

*     *     *